Kihlveokontorite enam vähem ühise hinnangu põhjal peaks selle aasta oktoobris World Seriesis kohtuma National League´i favoriit Los Angeles Dodgers ja American League´i soosik Toronto Blue Jays, kelle vahel peetav World Series peaks praeguste pakkumiste põhjal lõppema Los Angelesi võiduga. Rääkisin sellest Vikerraadiole antud lühiusutluses (algus 12:00) ning lisan siia laiendatud kommentaari.
Dodgersi tugevus saab alguse muidugi meeskonda kuuluvatest tippmängijatest. Kui öelda, et Trea Turner, Mookie Betts ja Freddie Freeman võiks kõik kuuluda MLB kümne parema mängija hulka, siis seda väidet kaitsta pole ülearu keeruline. Kuid see pole Dodgers tugevuse peamine põhjus. Näiteks võiks MLB kümne parema hulka arvestada ka Los Angelesi teise klubi Angelsi mängijad Shohei Ohtani ja Mike Trouti, kuid Angelsi häda on selles, et neil puudub võrdväärne pink. Dodgersi tugevuseks peetakse aga just sügavat pinki.
Freddy Freemani pilt Dodgersi fännisärgile trükitult. (Foto allikas: customshirtpro.com)
Märtsi lõpus spekuleeris Fox Sportsi MLB kommentaator Jordan Shusterman teemal, kas Dodgersi 2022. aasta rivistust võiks pidada kõigi aegade parimaks ning tõmbas paralleele NBAga. Ta ütles, et korvpallis on supermeeskonna moodustamine kordades lihtsam. Toetudes näitena Golden State Warriorsi nn Death Lineupile aastatel 2014-2019, ütles ta, et korvpallis on vähemalt ründefaasis silmas pidades võimalik üles ehitada meeskond toetudes paarile kolmele väga heale viskajale. Pesapalli ründefaasi kokku seadmine on aga keerulisem, kuna pesapallis pole võimalik lööma saata vaid meeskonna parimaid lööjaid. Shusterman ütleb, et keskmise tasemega MLB meeskonnas on alg-üheksast väga head lööjad umbes pooled, seevastu olla aga täiesti ennekuulmatu, et väga heal tasemel oleksid kõik üheksa mängijat. Shusterman aga ütleb, et Dodgersi selle aasta võistkonna puhul võib seda väita küll.
Dodgersi hirmuäratav algrivistus võiks näha välja selline: Mookie Betts (löögiprotsent 2021. aasta hooajal .264), Trea Turner (.338), Freddy Freeman (Atlantas .300), Justin Turner (.278), Max Muncy (.249), Will Smith (.258), Chris Taylor (.254), Cody Bellinger (.165) ja AJ Pollock (.297). Toon võrdluseks, et MLB keskmine löögiprotsent eelmisel oli .245 ehk siis üheksast siin nimetatud mängijast kaheksal oli see üle keskmise. Ainsana alla keskmise löönud Bellingeri puhul tuleb aga öelda, et 2017. aastast MLB-sse kuulunud mängija karjääri keskmiseks löögiprotsendiks on .257 ning 2021. aasta kehv statistika on selgitatav 2020. aasta novembris tehtud õlaoperatsiooniga.
Kuigi Dodgers jäi kahe hooaja vahel ilma kahest absoluutsest tipust (viskaja Max Scherzer liitus New York Metsiga ning eesvälja vabakaitsja Corey Seager läks Texasesse), suudeti võistkonda tuua valitseva meistri Atlanta Bravesi esimese pesa valvur Freeman, kes valiti eelmise aasta World Seriesi parimaks mängijaks. 32aastane Freeman sõlmis Dodgersiga 162 millioni dollari väärtusega kuue aasta pikkuse lepingu. Ka viskajate nimikiri on hoolimata Scherzeri lahkumisest igal juhul muljetavaldav ning see muutub selle nädala lõpus veel tugevamaks, kui mängukeelu alt vabaneb liiga parimaks viskajaks peetav Trevor Bauer, kellele MLB komissar eelmise aasta juulis pika mängukeelu määras.
Dodgersi kasuks räägib ka värske edukogemus. Klubi on viimasel kuuel aastal kolmel korral võitnud NLi ning 2020. aastal ka 60 põhihooaja mänguni lühendatud hooaja, mis võidukogemusena oli oluline juba kasvõi seepärast, et viimane World Seriesi võit oli jäänud aastasse 1988.
American League´i favoriidi Toronto Blue Jays liidriks on eelmise aasta AL MVP Vladimir Guerrero Jr., kelle eelmise hooaja löögiprotsent on tänases pesapallis omajagu fenomenaalne ehk .311, mis oli kahe liiga peale viies näitaja. Ka muu tähtis statistika paigutab Guerrero liiga tippu: tema nimele kirjutati 48 kodujooksu (millega ta jagas Salvador Pereziga esikohta), OPS ehk laiendatud löögiprotsent oli .1002, millega ta asus teisel kohal; ka oli tema nimel kõige rohkem punktijookse (123) ning RBI tabelis oli ta 111 meeskonnakaaslase kojuaitamisega 6. kohal.
MLB üks paremaid - Vladimir Guerrero Jr. (Foto allikas: theathletic.com)
Lisaks Dodgersile ja Blue Jaysile järgnevad traditsioonilised favoriidid nagu New York Yankees, Houston Astros, Chicago White Sox, New York Mets ja tiitlikaitsja Atlanta Braves. Viimase puhul peetakse aga juba ainuüksi edasipääsu AL ida-divisionist keeruliseks, kuna sealsed konkurendid New York Mets ja Philadelphia Phillies on oma ridu märkimisväärselt tugevdanud. Samas näitab just eelmise aasta Atlanta kogemus, et pesapallis võib hooaja lõpus võitja välja ilmuda sealt, kust seda hooaja alguses ega veel ka keskpaigas oodata ei osata. Toon näitena Atlanta positsiooni oma divisionis eelmise aasta põhihooaja iga kuu lõpu põhjal: aprill (3. koht/kaotus liidrile 2,5 mängu), mai (2/5,5), juuni (3/9,5), juuli (2/8,0). Augusti lõpuks jõuti aga divisioni liidrikohale, edu järgneva ees 3. Braves kvalifitseerus play offi 30. septembril 8-mängulise eduga Philadephia ees. Põhihooaeg lõppes 3. oktoobril ning siis edestati kolmanda lõpetanud Metsi 13 mänguga, kuigi Mets oli juulis edestanud Atlantat 9,5 mänguga. Atlanta teenis põhihooajal 88 võitu, mis oli konkurentsitult vähim, millega eelmisel aastal division võideti. Parima põhihooaja tulemuse tegi 107 võitu kogunud San Francisco Giants, kes aga kaotas kohe play offi avaringis Dodgersile.
Taolised tõusud ja langused pole pesapallis mitte midagi väga erilist ning vahest kõige kuulsamaks võiks pidada New York Yankeesi 1978. aasta lõpuspurti, millega Ameerika liigas püüti kinni Boston Red Sox. Tegemist on ameerika spordikultuuris legendaardse juhtumiga, kuna Yankees kaotas juuli keskel Bostonile 14 mänguga. Kindlasti on toda Yankeesi hooaja aidanud põlistada nende toonase viskaja Sparky Lyle autobiograafia "Bronx Zoo", mis tollest aastast värvika ja keeleliselt mahlaka ülevaate annab.
Comments