Peab ütlema, et pesapalliringkondades tuntud autor Gene Carney teeb oma 2006. aastal ilmunud ning tunnustust leidnud raamatu "Burying the Black Sox: How Baseball's Cover-Up of the 1919 World Series Fix Almost Succeeded" eessõnas historiograafiat silmas pidades tähelepanuväärse märkuse. Ta ütleb: "Enne kui alustate selle raamatu lugemist, proovige ära unustada kõik, mida te skandaali kohta seni teadnud olete. Unustage ära kõik, mida olete kuulnud häbiplekist, mis kuulunud lahutamatult pesapalli juurde juba enam kui kaheksakümmend aastat." Niisiis ei palu Carney oma lugejalt ei rohkem ega vähem kui kogu senise ajaloo unustamist.
Loomulikult tuleb silmas pidada, et Carney kõneleb ameerika lugejaga, kelle kultuurilisse koodi Black Sox lahutamatult kuulunud on, sest vastupidist väitev ameeriklane peaks sel juhul tunnistama ka oma kultuurilist asotsiaalsust. Põhjus aga, miks Carney taolise nõudmise oma lugejale esitab, tuleneb asjaolust, et tal on alust arvata, et kogu senine lugu meelevaldselt valitud faktide ning selle pinnalt tehtud järelduste põhjal kokku on seatud. Asi on selles, et kuigi kollektiivselt on tunnistatud, et kaheksa Chicago mängijat tõesti kokkuleppemängudes osalesid ja selle eest ka raha vastu võtsid, siis hiljemalt 1960ndatest aastatest on Ameerika kollektiivses mälus püsinud ettekujutus, et nende näol on tegemist ohvritega, teisejärguliste tegelastega, kes sunniti ellu viima pesapalli omanike ja pesapallist kasu taotlevate kuritegelike rühmituste huvisid.
Taolisele narratiivile andis elujõulise tõuke kirjanik Eliot Asinof oma 1963. aastal ilmunud raamatuga „Eight men out“, mille põhjal veerand sajandit hiljem populaarne mängufilm vändati ning mille väärtus tuleneb asjaolust, et see mängijaid kaitsva versiooni ka Ameerika piiridest välja viis. Näiteks võiks Eestiga seonduvalt märkida, et filmi DVD versioon kolm aastat tagasi osta.ee keskkonnas 1,90 euro eest uue omaniku leidis.
Eliot Asinofi raamatu "Eight men out" põhjal 1988. aastal valminud samanimelise filmi kaheksa peategelast. Esireas vasakult: näitleja John Cusack (Buck Weaver), D.B Sweeney (Joe Jackson), keskel: Charlie Sheen (Happy Felsch), Don Harvey (Swede Risberg), Perry Lang (Fred McMullin), tagareas: James Read (Lefty Williams), Michael Rooker (Chick Gandil), David Strathairn (Eddie Cicotte). (Foto allikas: tampabay.com)
Asinofi idee on ühemõtteline – tõsi, mängijad küll osalesid kokkuleppemängudes, kuid nende tegutsemismotiivid lähevad ühiskondlike moraalinormidega vähem vastuollu kui eesmärgid, mida esindavad pesapalliklubide omanikud ja kuritegelikud rühmitused. Asinof tegeleb mängijate moraalse puhtakspesemisega ning tema sõnaloome tulem „Eight men out“ kannab endas mõistena laiemat tähendust kui lihtne ümberpanek eesti keelde – väljavisatud kaheksa meest – edasi suudab anda. Kui ohverdada keeleline teravus, mida ingliskeelne versioon kahtlemata sisaldab, võiks tähendusele paremini pihta saada väljendiga „oh neid vaeseid kaheksat väljavisatud meest“.
Kuigi Asinofi peamine panus väljendub hinnangute loomises, läheb ta mõnel juhul vastuollu ka reaalse faktoloogiaga. Näiteks kinnistas ta idee, et White Soxi omanik Charles Comiskey olevat oma mängijatele maksnud üht madalamat liigas makstavat palka, mis aga ei vasta tõele. Probleem, millele viitab ka Carney, ei tulene mitte sellest, et Asinof teadlikult valetanud oleks, vaid seepärast, et raamatut kirjutades puudus ta ligipääs mitmetele tähtsatele allikatele. Näiteks ütleb Carney, et Asinofil polnud käepärast isegi Chicagos toimunud kohtuistungi materjale. Asinofi tööd kujundasid eelarvamus, kuulujutud ja fantaasia.
Näidete loetuelu, kus Asinofi populaarne versioon juhtunust faktidega vastuollu läheb, on viimastel aastatel ridamisi täiendust leidnud ning peagi võtan ka need ükshaaval ette. Esmalt oleks aga teema eestikeelset uudsust arvestades mõistlik üle vaadata Black Sox kronoloogia, mis tähelepanuväärseid vaidlusi tekitanud pole. Järgmises artiklis esitatava kronoloogia aluseks olen võtnud Carney esitatud versiooni tema viidatud raamatust.
Murranguline hetk filmist "Eight men out". Chick Gandil (näitleja Michael Rooker) püüab petturite hulka meelitada White Soxi esiviskajat Eddie Cicotte´i (David Strathairn), kes episoodi alguses võistkonnakaaslasele resoluutselt "ei" ütleb. Sellele järgnenud stseenis, kus Cicotte võistkonna omanikult Charles Comiskeylt (Clifton James) spetsiaalselt talle lubatud preemiat nõuab, kuid sellest ilma jääb, paneb mehe kokkuleppemängude osas meelt muutma. Ajaloolise tõe huvides tuleb rõhutada, et viidatud episoodis reprodutseerivad filmitegijad Asinofi fantaasia vilja. Asinof väidab, et Comiskey olevat Cicotte´ile lubanud, et kui too võidab põhihooajal 30 mängu, saab ta 10 000 dollarit preemiat. Tõsi, Asinof on selle väite sidunud hooajaga 1917, filmis nihutatakse taoline lubadus aga aastasse 1919. Filmis esineb Cicotte väitega, et Comiskey ei andnud talle võimalust eesmärgi täitmiseks, kuna eemaldas ta 29 võidu järel meeskonnast. Taoline väide ei vasta tõele, sest Cicotte´il oli hooaja lõpus võimalus 30 võidumängu kokku koguda, kuid otsustavas mängus ta viskas ta lihtsalt halvasti. Ka on viimastel kümnenditel kahtlema hakatud 10 000 dollarilise preemia lubamise õigsuses, kuna allikalisi kinnitusi selle kohta pole leitud.
Commenti