Ajaloolised mängud on rubriik, kuhu hakkan koondama kohtumisi, mis põhjusel või teisel ikka ja jälle jutuks võetakse ning mille olulisus näib olevat kaugelt tähtsam kui üks spordivõistlus seda tavaliselt olema kipub.
MÄNG NR 1. Boston Red Sox - New York Mets, World Series, 6. kohtumine, 25. oktoober 1986.
Kui küsida pesapallihuvilistelt ameeriklastelt, mis World Seriesi raames peetud mäng meenub neile kõige esimesena, kus otsustavaks sa ühe mängija üks viga, siis julgen oma praeguste teadmiste pinnalt väita, et ka täna osutaks valdav osa neist just siin jutuks tulevale mängule. Mu veendumus tugineb arusaamal, et Boston Red Soxi esimese pesa valvuri Bill Buckneri eksimus ühel oktoobri hilisõhtul 1986. aastal vajutas sügava jälje mitte ainult spordiajalukku, vaid selle eksimuse põhjustatud jäljed on leitavad ka mujalt Ameerika ühiskonnast. Nende jälgede äratundmiseks tuleb teha tagasivaade minevikku.
Boston Red Sox on New York Yankeesi kõrval küllap kõige kuulsam pesapalliorganisatsioon Ameerika Ühendriikides, kuid erinevus on selles, et kui Yankees sümboliseerib võitjaid, siis Boston vastupidiselt kaotajaid. Taoline arusaam on välja kujunenud enam vähem saja aasta jooksul ning kui sellele väitele sündmuslikku sisu otsida, jõuab moel või teisel välja pesapalliajaloo kõige tuntuma mängija Babe Ruthini. Tema hüüdnime järgi – Bambino – on Bostoniga seotud eelarvamused kinnistunud pesapallifolklooris koguni iseseisva mõistega: Bambino needus (i.k Curse of the Bambino).
Bill Buckner (Foto allikas: Twitter, Baseball Quotes).
Selle mõiste juured ulatuvad aastasse 1920, kui Bostoni toonane omanik Harry Frazee otsustas Ruthi Yankeesile müüa. Bostoni poolt vaadatuna on seda tehingut hinnatud spordiajaloo üheks kõige ebaõnnestunumaks, sest kuigi juba Bostoni-päevil polnud Ruthi fenomenaalsetest oskustes kahtlust, sai just New Yorgis temast oma aja domineerivaim mängija, kellele muuhulgas on omistatud ka kodujooksu avastamine. Ka on Ruth mängija, kes pani aluse Yankeesi sportlikule domineerimisele. 1923. aastal viis ta klubi esmakordselt World Seriesi tiitlini ning Ruthi ja Yankeesi 15 aasta pikkuse koostöö jooksul jõuti tiitlini veel kolmel korral (1927, 1928, 1932). Need saavutused on pesapalliajaloos sageli tõstatanud küsimuse, milline võinuks olla Bostoni käekäik juhul, kui Ruth poleks maha müüdud, sest Bostonis veedetud napi kuue aastaga (1914-1919) aitas ta klubil võita World Seriesi tiitli koguni kolm korda. Viimane neist jäi aastasse 1918.
Ruthi müük tundus juba tema kaasaegsetele arusaamatuna, omajagu arutu teona ning kui aastad ja aastakümned muudkui möödusid, ilma, et Boston oleks oma kunagist edu korrata suutnud, omandas Ruthi mahamüümine needuseks ristimise näol koguni müütilised jooned. Bostonil kulus 26 aastat, enne kui Ruthi-järgsel perioodil taas World Seriesi mängudele jõuti, kuid siis, 1946. aastal, tuli St. Louis Cardinalsilt vastu võtta 3 : 4 kaotus. Enne 1986. aastat tuli Bostonil World Seriesis veel kahel korral allajäämist tunnistada (1967 Cardinalsile ja 1975 Cincinnati Redsile). Kõik need kaotused lisasid Bambino needuse legendi uusi peatükke ning rõhutasid ajalist vahemikku 1918. aastaga, mis peatumatu hooga muudki suurenes. Kirjandusest võib leida viiteid, et Ameerikas oskas iga pesapallihuviline une pealt öelda, mitu aasta Bostoni viimasest võidust parasjagu möödunud on ning 1986. aastaks oli neid kogunenud 68.
Boston American 6. jaanuaril 1920. Ruthist saab Yankees´i.
Bostoni lootus, et pikaleveninud needus tol aastal viimaks lõpu saab, hakkas lootust kandma põhihooaja lõpusirgel, mis tervikuna oli olnud muljetavaldav. Aprilli alguses alanud hooajal hoiti alates maist Ameerika liiga ida divisionis esikohta seda kordagi loovutamata ning alles Ameerika liiga meistrivõistluste nelja võiduni peetavas finaalis California Angelsi vastu (mis lahti tõlgitult tähendab MLB-s poolfinaale) tekkisid probleemid. Nelja mängu järel avastas Boston end 1 : 3 kaotusseisust. Ajalookirjanduses peetakse otsustavaks viiendat mängu, mille Boston teises lisavoorus enda kasuks pööras, kuigi Angels oli korra võidust ühe viske kaugusel. (Joonealuse märkusena võiks lisada, et tolle kohtumise mängueelsete tseremooniatega kattuvalt tegi telejaam ABC pilti pesapalliväljakul hoides kolmeminutilise ümberlülituse maailmapoliitikasse, andes sõna poliitikauudiste toimetusele, kes kolme minuti jooksul tegi kiire ülevaate president Ronald Reagani ja NSV Liidu juhi Mihhail Gorbatšovi ajalooliseks kujunenud kohtumisest Reykjavíkis.)
Boston võitis Angelsi vastu ka ülejäänud kaks kohtumist, kogu seeria 4 : 3 ning World Seriesis ootas neid National League võitja New York Mets. Vastupidiselt eelnenule arenes finaal juba Bostoni initsiatiivil, kes juhtis samuti nelja võiduni peetavat seeriat 2 : 0 ja 3 : 2. Ka praegu huvi pakkuv New Yorgis peetud kuues mäng arenes üldjoontes Bostonile sobivalt. Esimeses ja teises voorus saadi mõlemas kirja üks jooks, viiendas lubati Metsi viigistada, seitsmendas mindi taas juhtima ning kaheksandas Mets viigistas. Üheksandas voorus kumbki skoori teha ei suutnud ning lisavooru asuti mängima seisul 3 : 3.
Siingi haaras Boston initsiatiivi, jõudes oma ründevoorus kahe jooksuni ning kui Bostoni viskaja Calvin Schiraldi suutis Metsi ründevoorus sissejuhatuseks kaks mängijat kiiresti välja visata, hakkas telejaam ABC valmistuma ühe ajastu lõpu väljakuulutamiseks. Sel hetkel kuvati teleekraanile MLB ajaloo pikimaks veninud tiitlivõitudeta seeriad, mille kolmandal real asus Red Sox: Chicago Cubs (viimane võit 1908), Chicago White Sox (1917) ning Red Sox (1918). Niisiis valmistuti Bostoni võiduks, kuid just siis hakkasid asjad tasapisi viltu vedama. Mis juhtus?
Telejaam ABC valmistub Bostoni võitudeta seeria lõpu väljakuulutamiseks (Foto allikas: Youtube´i kuvatõmmis)
Esmalt lubas Boston esimesse pessa Gary Carteri, misjärel kordas seda järgmisena lööma tulnud Kevin Mitchell, kelle ees Carter juba teise pessa jõudis. Siis seisis Schiraldiga silmitsi Ray Knight, kes aga kahel esimesel löögil eksis, mis tähendas, et Bostonit lahutas tiitlist vaid üks vise. Nii lähedal polnud Boston tiitlile olnud 68 aastat. Tagantjärele võime öelda, et järgnev vise oli Schiraldile tema karjääri kõige tähtsam. See vise ei õnnestunud. Knight suutis lüüa palli pesakaitsjatele püüdmatu kaarega keskväljale, samal ajal jooksis teisest pesast startinud Carter koju – 4 : 5. Metsi lahutas viigist üks jooks. Nende võimalused polnud enam kõige halvemad, sest lisaks Carteri punktijooksule oli Knighti löök viinud Mitchelli kolmandasse ning ta enda esimesse pessa. Sellegi poolest oli initsiatiiv endiselt Bostoni käes, sest võidust lahutas neid ikka veel vaid üks väljavise. Peatreener John McNamara seda ülesannet enam Schiraldile ei usaldanud, saates uue viskajana väljakule Bob Stanley. Metsi poolelt ootas teda Mookie Wilson.
Mõne viske järel jõudis ka Stanley olukorrani, kus teda ja Bostonit lahutas tiitlist vaid üks õnnestunud vise. Stanley sai koguni kolm võimalust. Kahel esimesel viskel suutis Wilson küll palli tabada, kuid kuna need ei püsinud väljaku piirides ning ka Boston ei suutnud kummalgi juhul palli otse õhtust püüda, läksid löögid kordamisele. Kolmas vise ebaõnnestus Stanleyl täielikult, ta oleks peaaegu Wilsonit tabanud, too suutis küll eest ära hüpata, kuid Bostoni püüdja Rich Gedman ei suutnud esimese hooga palli kindasse püüda. See andis kolmandas pesas oodanud Mitchellil piisavalt aega mäng viigistada. Esimeses pesas olnud Knight kolmandasse pessa jõudmisega riske võtma ei hakanud ja peatus teises.
Ühtäkki polnud Bostoni olukord enam kiita. Viigiline seis tähendas, et mängu edasiviimiseks järgmisesse vooru tuli neil kindlasti veel üks mängija välja visata. Stanley kahele järgmise viskele suutis Wilson taas kurika vahele saada, kuid jälle lendas pall mõlemal juhul väljaku piirest välja sedasi, et see ei rahuldanud kumbagi poolt. Nii jõuti olukorrani, mis 1986. aasta World Seriesi ajalukku kirjutas.
Alguse sai episood sellest, et Stanley visatud palli suutis Wilson sel korral küll väljaku piires hoida, kuid mööda maad põrgates liikus see mõõduka kiirusega esimese pesa suunas ning kõik viitas sellele, et pesa valvur Bill Buckner selle kerge vaevaga püüab. Pealtnäha rutiinne olukord. Buckner peab püüdma palli ning sellega enne Wilsonit pessa jõudma. Sellega olnuks voor läbi. Ent vahetult enne püüdmist võtab pall Buckneri jaoks ootamatu trajektoori ning lipsab tal jalge vahelt läbi. Buckner ei vaevu pallile isegi järele jooksma. Kõik oli niigi selge. Wilsoni löögi hetkel teisest pesast võidu suunas tormama asunud Knight oli kodupesale juba liiga lähedal ning lootus teda peatada oli kadunud. Mets võitis ning viigistas seeria 3 : 3.
Pesapalliajaloo üks tuntumaid episoode: Bill Buckneri suur eksimus.
See omajagu pikk ülevaade Bostoni katsest viimane mees välja visata oli vajalik seepärast, et näidata nüüd, kuivõrd valikulised, suvalised ja sellest tulenevalt ebaõiglased võivad sündmusele järgnevad selgituskatsed olla, mis mõnel juhul võivad võtta ka ajaloo kuju. Praegu kirjeldatud sündmuse hilisemas tähendusloomes tehti Bucknerist kaotuse peamine patuoinaks ning küllap ta sellisena ka ajalukku jääb.
Kui Buckner mitte just kõige kõrgemas eas 69-aastasena 2019. aasta mai lõpus pikaajalise haiguse järel siit ilmast lahkus, avastas massimeedia, spordiajaloo esimene allikas ja kujundaja, et Bucknerile on aja jooksul küll ja veel liiga tehtud. The New Yorker avaldas ilusa järelsõna (Ian Crouch „Saying Goodbye to Bill Buckner, and the Myths We Attached to Him“, 28. mai 2019), milles antakse mõista, et Bucknerile süü omistamise põhjusi tuleb otsida mugavast ning piiratud kujutlusvõimega keskpärastest ajalehekommentaaridest. Lihtsustatud kommentaarideni suunas kirjutajaid Buckneri vea üheseltmõistetavus, kuid New Yorkeris tuuakse välja, et taolisena jäävad kommentaarid pinnapealseks. Artiklis öeldakse, et Buckneri-episoodile eelnes ridamisi võimalusi, kus Boston võinuks mängu enda kasuks pöörata. Esiteks meenutatakse, et Bostoni oli kasutada neli matšpalli; ka tuuakse välja, et isegi juhul, kui Buckner suutnuks palli püüda, jõudnuks Wilson suure tõenäosusega esimesse pessa enne Bucknerit, mis tähendanuks, et võiduka jooksu teinud Knight sooritus oleks arvesse läinud ning Mets oleks ikkagi selle mängu võitnud. Samuti ei tohi unustada, et Buckneri vea järel kaotas Boston küll mängu, kuid mitte kogu seeriat. See kaotati kaks päeva hiljem mängus, mida Boston veel kuuenda vooru oma ründefaasi järel 3 : 0 juhtis.
New Yorkeri lugu on muidugi ilus ja südamlik ning eks üks hüvastijätt selline ju olla võikski. Siiski tuleb aga lisada, et Buckneriga juhtunu võimendub ainult sellele antud tähenduses ning kuigi ta sattus isikliku rünnaku alla, mis põhjustas talle ja ta lähedastele, sealhulgas ka lastele, omajagu muresid, siis praegusel juhul jääks probleemi sügavus tabamata, kui vaataksime seda vaid ühe persooni pinnalt.
Asi on selles, et Buckneri viga sobitus väljakujunenud kultuuriloolisse narratiivi. Bambino needuse järjepidevuse huvides ei saanudki Buckneriga juhtuda muud, kui temast pidi vormitama suur kaotaja, suur süüdlane – Bill Fucking Buckner – nagu New Yorker suure süüdlase üht nimeversiooni meenutas. Buckner hakkas täitma rolli, mis narratiivis oli loodud ammu enne konkreetset sündmust ning mis vaid ootas iseenda täitmist. Buckner sai selleks kohatäitjaks küll juhuslikult, kuid samavõrra ka paratamatult. Buckner muutus needuse osaks. Sellisena avaldub ka kogu sündmuse kultuurilooline paradoks – kuigi rünnakud Buckneri vastu olid isiklikud, polnud selles mitte midagi isiklikku tema vastu. Isiklik oli see vaid vastupidises suunas. Kannatajaks polnud mitte Buckner, vaid kõik need, kes teda ründasid.
Ei tasu suurt imestada, et taolise loo järele ka Hollywood haaranud on, kus 2005. aastal ühe Euroopa kirjaniku teose ja ühe Euroopa kulutuuritava pinnalt ameerikalik versioon vormiti. Tolleks kirjanikuks on Nick Hornby ning tema raamat „Fever Pitch“, mis kirjeldab Londoni Arsenali jalgpalliklubi tulihingelise fänni omanäoliselt pöörast eluolu, kes pikki aastaid Arenali tiitlivõitu ootab ning kaotuseneeduses 1989. aastal vabaneb. Hollywoodi versioonis asendati jalgpall pesapalliga, Arsenal Bostoniga ning loo kulminatsiooniks Bostoni vabanemine Bambino needusest 2004. aastal.
"Fever Pitch" peategelane, Boston Red Soxi pühendunud fänn Ben masenduses. Bill Buckneri ammune viga teleekraanil virvendamas.
See polnud väljamõeldud lugu. 18 aastat pärast Bucknerit suutis Boston kauaoodatud World Seriesi taas võita, kui finaalis alistati ammune tuttav St. Louisi 4 : 0. Aga ega filmiski 1986. aasta suurimast süüdlasest mööda ei vaadata. Buckneri kurikuulus episood mängitakse maha stseenis, mis peab sümboliseerima peategelase Beni, elupõlise Red Soxi fänni, musta masendust, kes üksinda kodus istudes VHS kassetile lindistatud Bostoni – Metsi 6. mängu kõige kuulsamat hetke ühtelugu edasi-tagasi kerib. Nii nagu Bostoni fännid seda peaaegu kahe aastakümne jooksul lugematuid kordi teinud olid.
1986. aasta World Seriesi 6. kohtumine täispikkuses
Comments