Philadelphias peetud finaalseeria viienda mängu järel võib ju mõelda, kas asetada rõhk Astrose hiilgavale kaitsetegevusele või hoopis Philliese suutmatusele oma rünnakuid edukalt lõpetada, tulemus on aga mõlemal juhul seesama. Houston sai suures plaanis võrdsete heitluses 3 : 2 võidu ning asus nelja võiduni peetavat seeriat 3 : 2 juhtima.

On kolm olukorda, mida eilse mängu järel meenutada tasub ning mis omal moel kogu seeriat üldistava loomuga on. Kõige pilkupüüdvam hetk sündis üheksandas voorus, kui 2 : 3 kaotusseisus Philliese poolt löömas olnud J.T. Realmuto löök kaugele tagaväljale kandus. Päris kodujooksukaart löögis küll polnud, kuid Phillies võis arvestada, et vähemalt teise pessa suudab Realmuto joosta küll ning sõltuvalt palli tagaseinast saadavast põrkest võib ta ehk isegi kaugemale jõuda. Kui lööki hiljem korduses näidati, siis lipsas mängu kommenteerinud ajakirjaniku Joe Davis ja Kuulsuste Halli liikme John Smoltzi omavahelisest vestlusest läbi isegi ingliskeelne termin inside park homerun, millega tähistatakse kodujooksu, mis saadakse juhul, kui pall jääb küll väljaku piiridesse, kuid lööja jõuab koju enne palli. Selliseid jookse näeb muidugi väga harva.

Chas McCormick peatab efektse hüppega Philliese ühe viimastest rünnakuüritustest. (Foto allikas: mlb.com)

See pikk jutt siin sündmusest, mida suures osas aset ei leidnudki, on mul kirja pandud üksnes seepärast, et nii osutada, kui olulise rünnakuürituse Astrose tagaväljakaitsja Chas McCormick peatas. Palli lennukaart jälgides ning tagaseinaga õnnetult lõppeda võivat kokkupõrget vältides suutis McCormick lisaks hoida veel ka piisavat jooksukiirust ning õigeaegse hüppega palli kindlalt püüda. Ta ise küll lendas seejuures lõpuks ikka omajagu tugevalt õlaga vastu seina, kukkus seejärel selili väljakule, kuid andis viiv hiljem võidukalt üles tõstetud kätega märku, et tal oli kõik siiski kontrolli all. „Taevas halasta. See oli päris hullumeelne, ma olen talle rohkem kui lihtsalt ühe õhtusöögi sees,“ kommenteeris Astrose mängu lõpetav viskaja Ryan Pressly, kelle statistikasse Realmuto õnnestumine omajagu negatiivse märgi jätnuks.

Teine märkimist vääriv olukord sündis kaheksanda vooru Phillise viimase löögi ajal, kui Kyle Schwarberi esimese pesa suunas teravalt teele saadetud palli Trey Mancini kinni püüdis ning vooru lõppenuks kuulutas. Selle püüdega ei peatanud Mancini üksnes Schwarberi rünnakukatset, vaid ka varasemalt esimesse ja kolmandasse pessa jõudnud Phillise jooksjate ambitsioonid. Minimaalselt hoidis ta ära Phillise viigijooksu. Augustis Baltimore´ist üle tulnud Mancini pole play-off´is näidanud mängu, mida temalt ehk oodatakse ning ka eile pääses ta väljakule üksnes seepärast, et seitsmendas voorus sai vigastada algrivistuses esimese pesa kaitsjana alustanud Yuli Gurriel.

Ma julgen nüüd väita, et ainuüksi selle ühe püüdega on Mancini oma panuse World Series´i võistkondlikkusse edusse kuhjaga täitnud, sest õigupoolest ei oodatud temalt ju enam suurt mitte midagi. Aga pesapalli pikka ja tihedat hooaeg arvesse võttes ei eelda mitte keegi mitte kellegi suhtes, et tippvormi suudetaks näidata terve hooaja kestel. Ma pigem olen seda meelt, et Mancinilt oodati eile lihtsalt kohatäitmist, kuid tema tegi palju enamat.

Viiv hiljem püüab Trey Mancini tema kaitstava esimese pesa suunas lendava palli. (Foto allikas: mlb.com)

Kolmanda olukorra kirjeldamiseks peab pöörama tähelepanu kohtumise algfaasile, Philliese teisele ründevoorule, mil nad suutsid Astrose esiviskaja Justin Verlanderi vastu jõuda pesad laetud olukorrani aga just siis, kui Phillies kõige enim hit´i vajas, et kasvõi üksainus neist kolmest jooksjast koju tuua, ei suutnud Rhys Hoskins ootusi õigustada. Philliese probleem on seda tõsisem, et küsimus pole mitte Hoskinsis, vaid laiemalt terves võistkonnas. Viimastes mängudes on ilmnenud, et Phillies ei suuda RISP (Runners In Scoring Position) situatsioonis, kus jooksja on teises või kolmandas pesas, sooritada jooksuks vajalikku hit´i. Praegu tasub meenutada, et kolmandas mängus saadud 7 : 0 võit toodi koju tänu viiele kodujooksule ehk rangelt võttes individuaalsele sooritusaktile toetudes, mis tähendab, et võistkondlik panus jäi ka tol korral tähelepanuväärselt nõrgaks.

Philliese eilse mängu RISP suhe oli 1 : 7 ning kui kaasata ka varem esimesse pessa jõudnud jooksjad, lahkus pesast jooksuta ühtekokku 12 mängijat.

Üheksavoorulise World Series´i ajaloos on ette näidata vaid üks juhtum, kui jooksuta pidi väljakult lahkuma 13 pessa jõudnud mängijat, milline saatus sai osaks Kansas City Royalsile 1980. aasta viiendas mängus Philliese vastu.

Õigupoolest ei osata Philliese poolelt öelda, kuidas sellist altminekut selgitada, seda enam, et hooaja varasemal perioodil näidati hoopis teisest mastist statistikat. Põhihooajal oli Phillise löögiprotsent RISP olukorras .269, millega hoiti MLB-s kolmandat kohta. NLDS-is Atlanta Bravesi vastu realiseeriti 35 olukorrast 13 (.371) ning NLCS-is San Diego Padresi vastu 31 olukorrast 8 (.258). Ja kui veel World Series´i avamängus oli protsent .400 (10/4), siis pärast seda on Phillies suutnud jooksuks vormistada vaid ühe olukorra 19, mis teeb löögiprotsendiks 0.52.

Et taolise olukorra lühidas vormis selgitamine ka oma ala asjatundjatele üle jõu käib, peaks saama selgeks, kui võtta kuulda, mida ütles mängu järel Philliese peatreener Rob Thomson: „Selline kord juba pesapall on. Selles on tõusud ja mõõnad. Mõnikord lihtsalt juhtub, et võistkond ei suuda skoorimispositsioonil olevaid jooksjaid koju tuua, siis aga, kolm päeva hiljem, löövad üksteise järel hit´i juba kõik.“ Täiesti tühi jutt, mis võibolla ei väärikski suuremat tähelepanu, kui see mu meelest ei kannaks endas pesapallis kinnistunud arusaama, et see mäng kohe kuidagi kriitilisele analüüsile alluda ei soovi. Kui aga Thomsoni juttu sõna-sõnalt võtta, siis loomulikult oleks suureks abiks, kui neil kolme päeva pärast kõik õnnestuks, kuid et Phillies kolme päeva pärast üldse end tõestada saaks, selleks tuleb hit´id üles leida juba päev varem. Seeria kuues mäng peetakse Houstonis homme, Philliese võidu korral aga seitsmes ehk otsustav kohtumine päev hiljem.