Kui tihti sellist asja ikka näha saab, niisama hästi võiks kohata valget piisonit või ükssarve! Taolise võrdluspildi manas New York Metsi ja Philadelphia Philliese mängu järel silme ette Metsi esimese pesa valvur Pete Alonso, milleks andis talle ajendi fakt, et lisaks 3 : 0 võidule oli Mets hakkama saanud ka MLB selle hooaja esimese no-hitter´iga. Tegemist on ühe keerukama ning suurt tähelepanu pälviva saavutusega, millega märgitakse olukorda, kui üks võistkond ei luba vastasel löögi läbi kordagi pessa jõuda. Rõhutada tuleb just löögimomenti, sest juhul kui pessa jõutakse ilma löögita (walk, intentional walk), jääb no-hitter ikka kehtima. Arusaadavalt kuulub seejuures suurim tähelepanu ja tunnustus viskajale, kuid rangelt võttes on tegemist meeskondliku saavutusega, kus alahinnata ei tohi mitte ühegi kaitsja panust. Laiendan seda mõtet kohe.
Enne aga tahan öelda, et kui Alonso kujundlikul võrdlusel on oht, et see ajaloo poolt varem või hiljem unustatakse, siis kindel võib olla selles, et statistikat jääb ajalugu mäletama küll. Nimetan kolm ajalukku minevat arvu. 1962. aastal loodud Metsi ajaloos on tegemist teise no-hitteri´ga, MLB ajaloos tervikuna aga 315. Metsi praeguse juhtumi muudab aga erilisemaks fakt, et tegemist on kombineeritud no-hitter´iga, millega märgitakse saavutust, kui viskajaid oli rohkem kui üks. MLB ajaloos on selliseid juhtumeid vaid 17.
Philadelphia vastu kasutas Mets kokku viit viskajat. Vasakult paremale liikudes: Tyler Megill (5 vooru/88 viset/3 walk), Drew Smith (1,1/36/1), Joely Rodríguez (1/17/2), Seth Lugo (0,2/5/0) ja Edwin Díaz (1/13/0). (Foto allikas, twitter: @MetsLegends)
Kui ma ütlesin, et no-hitter´i näol on tegemist ennekõike meeskondliku õnnestumisega, siis ühe arutluskäigu kaudu võiks seda nimetada koguni kaitsemängu kõige ideaalsemaks saavutuseks. Nagu juba öeldud, saab kõik alguse viskajast, täpsemini öeldes viskaja ja püüdja omavahelisest koostööst ning tõsi see on, et nende koostöö võib aluse panna veelgi harvemini esinevale ehk siis ideaalsemale lõpptulemusele, mida inglise keeles nimetatakse perfect game. Sellega kirjeldatakse olukorda, kus ründajad ei jõua pessa ka läbi walk´i ehk pesad jäävad nende poolt puutumata. Kaitse seisukohast seega ideaalne mäng.
Mulle aga tundub, et viidatud juhul suureneb viska roll, millest saab aga järeldada, et seeläbi väheneb iseeneslikult võistkonna üldine panus. Kui aga jooksja on pesas, olles jõudnud sinna viskaja ebaõnnestumise järel läbi walk´i või kaitsjate teadliku valiku tulemusel (intentional walk), siis suureneb sellega surve kogu kaitseliinile, kus lisaks uuele lööjale tuleb jälgida ka pessa jõudnud jooksjat või jooksjaid. Näiteks New Yorgis toimunud mängu viiendas voorus oli Metsi kaitseliin silmitsi olukorraga, kus ründajad olid läbi kahe walk´i jõudnud esimesse ja teise pessa, mis aga võrreldes tühjade pesadega muudab kogu kaitsetaktikat.
Niisiis, mida rohkem ründajaid aktiivses tegevuses, seda pingelisem roll kaitsval meeskonnal. Sama kehtib ka vastupidises suunas, mis annabki võimaluse mõelda, et no-hitter on võistkondliku saavutusena tähelepanuväärsem kui on seda perfect game. Ja kas meeskondlik panus saab olla veel suurem, kui no-hitter´isse annavad oma osa paljud viskajad. Just nii nagu juhtus New Yorgis.
留言