Ma jätkan sealt, kus eile pooleli jäin ja ütlen algatuseks seda, et Juan Soto võimalikust klubivahetusest kõneldes jäi eile mainimata, et sellekohased arutelud ei tulene mitte üksnes asjaolust, et Soto oma praeguse klubi Washingtoni lepingupikenduse tagasi lükkas, vaid pigem hoopis seepärast, et üha lähemale jõuab 2. august, mil sulgub selle hooaja mängijate üleminekuaken (Ameerika inglise keeles trade deadline).
Soto on küll praeguse „akna“ kõige tähelepanuväärsem tegelane, kuid see ei tähenda, et reaktsioonid mõne muu mängija üleminekuga seoses lokaalsel tasandil vähem emotsionaalsemad oleksid. Ühe sellise kinnituse saab tuua eilsest, mis minu arvates on tähtis välja tuua just seepärast, et selles joonistub veel korra välja ameeriklaste kollektiivne arusaam individuaalsusest. Kuna eile sai see tõdemus aga juba sõnastanud, siis täna lisan ühe pesapallilise selgituse.
Kõnealune episood leidis aset Chicagos, kus Cubsi ja Pittsburghi mängus jätsid Cubsi fännid hüvasti 2016. aastast klubisse kuulunud Willson Contrerasega. Kuigi üleminekust pole veel ametlikult teada antud, aimasid staadionil viibijad, et väga suure tõenäosusega pidas Contreras vähemalt kodustaadionil Cubsi eest oma viimase mängu. Publiku seas oli näha fännide joonistatud tänuplakateid ning kui Contreras seitsmendas voorus neljandat korda lööma tuli ning võis eeldada, et see tema viimaseks löögikorraks jääb, tervitasid fännid teda ovatsioonidega täpselt 50 sekundit, enne, kui ta viimaks löögipositsiooni sisse sai võtta. Ja vähemalt need Cubsi fännid, kes Contrerase viimaseks jäänud löögivooru ajal telekaamera ette jäid, jälgisid mängija tegevust püsti seistes. Cubsi 4 : 2 võiduga lõppenud mängus jäi Contrerase arvele üks hit ja üks jooks.
Tõenäoliselt pidas 2016. aastast Cubsis mänginud Willson Contreras eile oma viimase Cubsi-kodumängu. (Foto allikas: mlb.com)
Isegi siis, kui piirduda vaid Soto ja Contrerase näidetega, on need küllaltki kõnekad mõistmaks, et Ameerika pesapalli- ja Euroopa jalgpallikultuuri fänniidentiteedid, mis eiles loos said võrdluseks võetud, moodustuvad omajagu erinevatel põhimõtetel. Ma tõesti ei suuda meenutada Euroopa jalgpallis olukorda, kus absoluutne tippmängija lahkub oma senise klubi fännide ovatsioonide saatel otseste konkurentide juurde, kuna Contrerase puhul just nii väita võib. Praegu peetakse kõige tõenäolisemaks liitumist San Diego Padresega, mis sarnaselt Cubsile kuulub National League´i.
Kuna kirjeldatud Contrerase episood pole mingi erand, siis olen püüdnud mõelda, miks suhtutakse pesapallis mängijate klubivahetusse kõrgendatud solidaarsusega ning ühe põhjuse arvan olevat leidnud ühest pesapallimängu pragmaatilisest tõsiasjast. Asi on nimelt selles, et ühe mängija osakaal pesapallivõistkonna kui terviku edus on mitmete teiste võistkondlike aladega võrreldes küllaltki tühine.
Soto ja Contreras kuuluvad täna MLB parimate hulka, mõlemad valiti nädal tagasi toimunud Tähtede Mängule, kuid Washington on praeguse seisuga MLB üldtabelis viimane ning Cubsi play-off´i jõudmist ei võta keegi tõsiselt. Muuseas ei tasu tähelepanuta jätta, et sedasama tõdemust võib lugeda ka vastupidises suunas: sportlikult kehv võistkond ei ole ühelegi mängijale otseseks takistuseks individuaalseteks tippesitusteks.
Sellisena sõnastatult ilmneb jälle arusaam pesapallist kui individuaalspordist, millist mõtet laiendades võiks jõuda järgmise hüpoteesini. Kas pole mitte nii, et fännidele, kelle klubil juba pikemat aega hästi ei lähe ning ka klubi tulevik tume, on oma tippmängijast lahtilaskmine mõistetav, sest kollektiivselt on selge, et vanamoodi jätkates võib üks tippmängija jätkuvalt kokku panna isiklikult võimsa statistika, kuid võistkondlikul tasandil jäävad tema eesmärgid saavutamata? Olgu pealegi too mängija absoluutne tipp, kuid tervet võistkonda õlgadele võtta ei võimalda tal pesapallile omane spordiloogika.
Comments