Päeval, mil MLB ajaloo esimese mustanahalise mängija Jackie Robinsoni mälestuseks kõik mängijad tema liigaüleselt külmutatud mängusärki numbriga 42 kandsid ning millest ma eile pikemalt kirjutasin, tegi Los Angeles Angels võõrsil Texas Rangersi vastu mängides neljandas voorus otsuse, mis isegi kogenud mängukommentaatorid esimese hooga sõnatuks võttis.
Lugu oli selles, et Texase rünnakufaasis nende 3 : 2 eduseisul, mil välja oli visatud üks mängija, kuid kõik pesad olid laetud, oli löögikord jõudnud ohtliku lööjani Corey Seagerini, sel hooajal Texasega liitunud eesvälja vabakaitsjani, kes Dodgersiga 2020. aastal World Seriesi oli võitnud ning tolles finaalseerias parimaks mängijaks valitud. Laetud pesad olukorras, kus välja on visatud vaid üks mängija, on kaitsva meeskonna jaoks küllaltki keeruline situatsioon, sest halvimal juhul võib ründav meeskond lööja kodujooksust teenida neli jooksu (juba pesadesse jõudnud kolm mängijat ja lisaks lööja, i.k Grand Slam), kuid isegi ühe jooks võimaluse suuruseks hindab statistika sellises olukorras 26%.
Liikudes Seageri statistika juurde nähtub, et MLB senise karjääri jooksul on ta pesad laetud olukorras löömas käinud 52 korda ning tema löögiprotsent selle juures on olnud .365. Niisiis on see olnud kõrgem kui 26%, mis tähendab, et konkreetses olukorras võis Angels arvestada, et tõenäosus üheks jooksuks pole enam mitte 26, vaid 36,5%. Ka teab statistika, et neist 52 korrast, mil Seager löömas on käinud, on kaks lõppenud Grand Slamiga.
Ma ei oska öelda, kas samamoodi mõtles ka Angelsi peatreener Joe Maddon, kuid igal juhul võttis ta oma mängijatega konsulteerides vastu otsuse lubada Seager lööke sooritamata esimesse pessa. Inglise keeles kasutatakse sellise mänguolukorra kirjeldamiseks terminit intentional walk, mis lahti seletatult tähendab, et kaitsjad lubavad lööma tulnud ründajal ettekavatsetult esimesse pessa jalutada. Seda taktikat kasutatakse ohtlike lööjate nii ütelda elimineerimiseks küllaltki sageli, kuid loomulikult mitte olukorras, kus pesad laetud on. See tähendab ju, et lööja pääseb esimesse pessa, enne teada esimeses pesas olnud ründaja liigub teise jne. Ehk siis – seni kolmandas pesas olnud mängija liigub juba kodupessa ja toob võistkonnale jooksu. Just nii Angels käituda otsustas ning loovutas Texasele suuremat jama kartes vabatahtlikult jooksu. Mängu suutis Angels siiski 9 : 6 võita ning viigistas neljast mängust koosneva seeria 1 : 1.
Statistikud teavad öelda, et Major League´i ajastul ehk alates 1871. aastast, on tegemist kaheksanda juhtumiga, kui laetud pesade korral ründaja vabatahtlikult esimesse pessa lubatakse. Viimati juhtus see Texase mängija Josh Hamiltoniga 2008. aastal Tampa Bay vastu. Enne teda on vabakäigu saanud Barry Bonds 1998, Bill Nicholson 1944, Mel Ott 1929, Del Bissonette 1928, Nap Lajoie 1901 ja Abner Dalrymple 1881. Olgu mainitud ka see, et Tampa treener, kes 2008. aastal otsustas Hamiltonile vabakäigu anda, on seesama Maddon, kes ka eilse otsuse taga oli.
Comments